Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate poolt pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele. Tervisesüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on Sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne.

Eestis on tervishoiusüsteem reguleeritud tervishoiuteenuste korraldamise seadusega, mis sätestab tervishoiuteenuste osutamise korralduse ja nõuded ning tervishoiu juhtimise, rahastamise ja järelevalve korra. 

Tervishoiuteenuste osutamine on korraldatud vastavalt osutamise spetsiifikale:
- vältimatu abi osutamine
- üldarstiabi osutamine
- kiirabi osutamine
- eriarstiabi osutamine
- õendusabi osutamine
- ämmaemandusabi osutamine

Lisaks tagamaks patsiendile osutatava tervishoiuteenuse kvaliteeti olukorras, kus tervishoiuteenust osutavad üksnes eraõiguslikud juriidilised isikud, on riik 2002. aastal kehtestanud tervishoiuteenuse kvaliteedinõuded ning loonud järelevalve süsteemi tervishoiuteenuse osutajate tegevuse kontrollimiseks.

Tervishoidu rahastatakse Eestis riigieelarvest ravikindlustuse eelarve vahenditest Eesti Haigekassa kaudu, samuti otseeraldistena riigieelarvest, valla-ja linnaeelarvest, patsiendi rahast ja teistest allikatest. 

Eesti tervishoiusüsteemi kirjeldus

Eesti tervishoiusüsteem on üles ehitatud kohustuslikule solidaarsuse põhimõttest lähtuvale ravikindlustusele ja eraõiguslike teenuseosutajate poolt pakutavate teenuste üldisele kättesaadavusele. Tervisesüsteemi juhtimine ja järelevalve ning tervisepoliitika väljatöötamine on Sotsiaalministeeriumi ja selle hallatavate asutuste ülesanne. Peamised tervisesüsteemi funktsioonide planeerimise, haldamise, reguleerimise ja rahastamise eest vastutavad asutused on Sotsiaalministeerium ja tema haldusalas asuvad asutused nagu Ravimiamet ja Terviseamet ning avalik-õiguslik iseseisev asutus Eesti Haigekassa. Avaliku sektori omandis olevad haiglad ja eraõiguslikud esmatasandi tervishoiuasutused ning mitmed valitsusvälised organisatsioonid ja erialaühingud on tervisesüsteemi keeruka organisatsioonilise struktuuri osapooled. Sotsiaalministeeriumi ja selle allasutuste kaudu vastutab riik üldise tervisepoliitika, sealhulgas rahvatervise strateegiate arendamise ja elluviimise ning tervishoiuteenuste kvaliteedi ja kättesaadavuse järelevalve eest. Ministeeriumi peamiseks ülesandeks on tervise valdkonna õiguslik reguleerimine. Sotsiaalministeerium loodi 1993. aastal kolme eraldiseisva ministeeriumi (tervishoiu-, sotsiaalhoolekande- ja tööministeerium) ühendamisel. Sellest tulenevalt tegeleb ministeerium kolme peamise poliitikavaldkonnaga: tervis, sotsiaalteenused ja tööhõive. Tervise valdkonnas kuulub Sotsiaalministeeriumi peamiste ülesannete hulka tervisepoliitika väljatöötamine, elanikkonna terviseseisundi seire ja riikliku tervisesüsteemi korraldamine üld-ja eriarstiabi ning rahvatervise ulatuse kindlaksmääramise kaudu.

Sotsiaalministeeriumi tervisevaldkond koordineerib Terviseameti, Raviameti ja Tervise Arengu Instituudi tegevust, kuigi kõik need asutused vastutavad otse ministri ees.

Terviseameti peamiste ülesannete hulka kuuluvad tervishoiuteenuste osutajatele tegevuslubade väljaandmine ja tervishoiutöötajate registreerimine, tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi kontrollimine ja kiirabiteenuste rahastamine ja organiseerimine.

Ravimiamet vastutab selle eest, et Eestis kasutatavad ravimid oleksid toimivad, kvaliteetsed ja ohutud, neid kasutatakse otstarbekohaselt ning nende sisse/väljaveol ning turustamisel järgitakse kokkulepitud reegleid. Ravimiameti järelevalve all on Eestis läbiviidavad ravimite kliinilised uuringud ning inimeste ravis kasutatavad rakud, koed ja elundid.

Tervise Arengu Instituut vastutab rakendusliku teadustegevuse ja analüüsi eest rahvatervise, keskkonnatervise ja nakkushaiguste valdkonnas ning tegeleb ka elanikkonna terviseseisundi seire ja andmete esitamisega.

Eesti Haigekassa peamine osa on olla aktiivne teenuste ostja, kelle kohustuste hulka kuulub lepingute sõlmimine tervishoiuteenuste osutajatega, tervishoiuteenuste eest tasumine, ravimikulude hüvitamine ja ajutise töövõimetuse kulude ning rasedus-ja sünnitushüvitise maksmine.

Lisaks etendab Rahandusministeerium tervisesektoris strateegilist rolli tervishoiu rahastamise juhtimisega riigieelarve kaudu. Justiitsministeerium vastutab kinnipeetavatele statsionaarse ja ambulatoorse arstiabi osutamise ja rahastamise eest. Siseministeerium korraldab tervisekontrolli arestimajades isikutele, keda hoitakse pideva järelvalve all, kuid mitte tingimata vangistuses.

Kaitseministeerium haldab meditsiiniteenuste süsteemi, mis on mõeldud selle töötajate ambulatoorseks raviks sõjaväeteenistus ajal. Statsionaarset ravi osutatakse tsiviilhaiglates. Sõjaväelased omavad kohustuslikku ravikindlustust sõjaväeteenistuse ajal, kuid kõik kulutused raviteenustele ja ravimitele kaetakse riigieelarvest.

Eestis on tervishoiuteenuste osutamine peaaegu täielikult detsentraliseeritud. Tervishoiuteenuseid võivad osutada isikud ja asutused, kes tegutsevad eraõiguslike juriidiliste isikutena: äriühinguna, sihtasutuse või füüsilisest isikust ettevõtjana. Enamik haiglaid on kas kohalike omavalitsuste omandis olevad aktsiaseltsid või riigi, kohalike omavalitsuste või muude avalik-õiguslike organisatsioonide poolt asutatud sihtasutused. Perearstiabi osutavad äriühingud võivad pakkuda vaid üldarstiabi ja õendusabiteenuseid.

Peamised eeskirjad ja algatused tervishoiuga seotud kahjude ennetamiseks põhinevad tervishoiuteenuste korraldamise seadusel ja võlaõigusseadusel. Eesti tervishoiusüsteemis ei registreerita süstemaatiliselt meditsiinilisi vigu, kuid Eesti Haigekassa viib läbi korrapäraseid kliinilisi auditeid tervishoiuteenuste kohta eri tervishoiuasutustes. Ravivigade puhul peab tervishoiuteenuse osutaja hüvitama patsiendile vastava tervisehoiuteenuse osutamise käigus põhjustatud moraalse ja materiaalse kahju.

Ravimiturg on Eestis rangelt reguleeritud. On olemas kord ravimite kõrvaltoimete puhul aruandmise kohta otse Ravimiametile.

Tervishoiuteenuste loetelus on kokku rohkem kui 2000 eri teenust. Eriarstiabi puhul kuuluvad tasustamisviiside hulka eeskätt teenuse -,voodipäeva -ja diagnoosipõhine tasustamisviis. Ambulatoorse ravi puhul on peamine tasustamisviis teenusepõhine tasu (laboriuuringud, radioloogia jt), statsionaarse arstiabi puhul kasutatakse aga teenuse-, voodipäeva- ja diagnoosipõhise tasustamisviisi kombinatsiooni.