Kumb on siis parem, originaalravim või geneerik?

Autor: Erki Laidmäe

Allikas: Apteek TÄNA aprill/2019

Õige pea oleme 21. sajandi kolmanda kümnendi lävel, kuid endiselt kõlab see küsimus, mis muutus aktuaalseks eelmise sajandi lõpus.

Teaduslikul tasemel on see selgeks vaieldud sedavõrd ammu, et tõsiseid teadusinimesi sellel teemal mõtisklema meelitada on väga keeruline.

Miks me siis jälle seisame selle küsimuse ees? Ilmselt on see lahendamatu ehk pigem usuküsimus. Teaduslike argumentidega palju teha ei anna.

Et selline usk maksumaksjale liigkalliks ei kujuneks, on kehtestatud riiklikud piirhinnad, mis jätavad patsientidele vabaduse apteegis valida nii originaalravim kui geneerik.

Seega ravikindlustus on kaitstud ja saab vabaneva raha suunata uute ravimite kompenseerimiseks. Tekib küsimus, miks haigekassa üldse sellel teemal silma peal hoiab. Põhjus on selles, et levinud arusaama kohaselt peab kindlustus lisaks finantskaitse pakkumisele ja tervise parandamisele hoolitsema ka selle eest, et kindlustatud oleksid rahul maksuraha eest saadavaga. Juhul kui liiga suur osa ravimikasutajatest tunneb, et maksavad küll maksu, kuid ravimid on hoolimata haigekassa nimekirja kuulumisest liiga kallid, siis ongi meil probleem.

Sajandi esimese kümnendi lõpus oli teema alanud majanduskriisi ja sissetulekute järsu languse tõttu taas päevakorral. Täiendati regulatsioone, mis püüdsid suunata ravimivalikut ratsionaalsema poole, tõhustati järelevalvet, püüti tõsta inimeste teadlikkust. Kõigist neist tegevustest oli üksjagu kasu, sest suhteliselt kiiresti saavutati omaosaluse 20%-line langus. Tekib küsimus, kas peaksime veel midagi tegema või on asjad nüüd korras. Statistikat vaadates näeme, et üle piirhinna tasutud summa on jätkuvalt liiga suur ja kasvab koos ravimikasutuse tõusuga. Eelmisel aastal maksid patsiendid ise ligi 15 miljoni euro eest kinni piirhindu ületavaid summasid. Sellele rahale võiks inimesed oluliselt parema kasutuse leida, näiteks koguda lastelaste haridusfondi vms. Igatahes tervist kallimad ravimid parandada ei aita.

Kindlasti tahaksin apteekritele meelde tuletada, et sotsiaalministri määruse järgi on kohustus pakkuda inimesele toimeainepõhise retsepti korral soodsaimat ravimit. Haigekassa tegi eelmise aasta põhjal arstiabi uuringu, kust selgus, et inimeste hinnangul alati neile seda pakkumist ei teha, suisa kümnest neljale mitte. Inimesed ei ole alati oma võimalustest teadlikud, seega on apteekritel meie ühise raviraha kokkuhoidmisel jätkuvalt väga suur roll.