1 Kokkuvõte

1.1 Long-COVID esinemissagedus ja patsiendi kirjeldus

Varem oleme hinnanud long-COVID esinemist ja kirjeldanud patsientuuri k.a märtsis (https://www.haigekassa.ee/sites/default/files/longcovid.html). Siis oli eesmärgiks valida võimalikult lühike periood (september 2020–veebruar 2022), et haigestunute hulgas ei oleks mitmete SARS-CoV-2-tüvede poolt tekitatud infektsiooni. Antud uuring võtab kokku kõik Tervisekassa andmebaasis olevad haiged (sh võimaldades jälgimist vähemalt 5 kuud, mis vastaks WHO long-COVIDi definitsioonile).

Vastavalt WHO poolt pakutud definitsiooni algab long-COVIDI haiguse episood vähemalt alates 3. kuust peale esmast positiivset COVID testi ning kestab vähemalt 2 kuud. Haigekassa andmebaasi mõistes tähendab see, et isikule on esitatud mistahes COVIDiga seotud raviarve 3 või enama kuu möödudes positiivsest testi-tulemusest ja tal esineb COVIDiga seonduvaid raviarveid jätkuvalt veel 2 või enam kuud hiljemgi.

Kahe aasta jooksul (26.02.2020 – 17.03.2022) haigestus Tervisekassa andmebaasi alusel long-COVIDisse 8526 patsienti. Saame hinnata, et long-COVIDi sagedus on 1,5% (varasemas analüüsis 1,7%) nakatunutest ja 5,7% (varem 4,6%) ägeda haigusega haiglasse sattunutest. Need arvud on kogu populatsiooni kohta. Võib arvata, et võrreldes eelneva analüüsiga ei ole long-COVIDi haigestumise sagedus tegelikult muutunud, vaid ajapikku on arstid hakanud haigust enam raviarvetele märkima.

Selles analüüsis vaatame eraldi vanusgruppe.

  1. Alla 18-aastaste COVID-nakatunute hulgast haigestub meie andmeil long-COVID-sse keskmiselt 0,9% nakatunutest. Sh on haigestumine kõrgem nende hulgas, kes vajasid ägeda COVID-iga haiglaravi (1,5%) võrreldes haiglaravi mitte-vajanud ägeda COVIDI-haigete noorte ja lastega (0,9%).

  2. Täiskasvanute keskmine haigestumine 1,7% nakatunutest. Sh on ägeda COVIDi tõttu hospitaliseeritud haigete hulgas long-COVIDi sagedus 5,9% ja haiglaravi mitte-vajanud COVID-haigete täiskasvanute hulgas 1,6%.

NB! Tulemuste tõlgendamise ja eri uuringutega võrdluste juures on äärmiselt oluline üle vaadata definitsioonid. Et tulemusi saaks võrrelda rahvusvaheliste aruannetega, on tarvis aru saada, mis tingimustel on valitud long-COVID patsiendid (vt analüüsi kirjeldust) ning milline on populatsiooni testimise poliitika.

Ajaliselt näeme, et long-COVID haigestumine järgib ägeda COVIDi laineid. Nimelt oli perioodil märts-august 2021 mitu laugemat haigestumise kasvu. Selgelt eristub teine, väga tugev long-COVIDi laine septembrist-novembri lõpuni 2021 ja kolmas laine veebruar-märts 2022.

Meie andmeil on long-COVIDi haige sagedamini naine kui mees. Haigestuvad igas vanuses inimesed, mediaankeskmiselt 41-aastaselt (kevadises analüüsis 43-aastaselt). Näeme järsumat haigete hulga tõusu üle 30-aastaste naiste hulgas. Meeste puhul on vanuseline jaotuvus ühtlasem. Võrreldes varasema perioodiga, ei ole haigestunute sooline ja vanuseline profiil oluliselt muutunud.

Võib väita, et long-COVIDi haige on vaktsineerimata patsient – vaid 6,8% haigestunutest olid enne esmast COVIDisse haigestumist vaktsineeritud. Varasemas analüüsis oli vaktsineeritute osakaal 1,5%. Kuna arstid on hakanud long-COVID haigust sagedamini raviarvetele märkima, ei saa siinkohal väita, et vaktsineeritute osakaal long-COVID haigestunute hulgas oleks oluliselt tõusnud. Lisaks sõltub see protsent üldisest populatsiooni vaktsineeritusest. (NB! Arvestades vaktsiinide ca 90%-list tõhustust, on ootuspärane, et need kes haigestusid vaktsineerimise järgselt, kuuluvad nende 10% hulka, kellele vaktsineerimise tulemusena immuunkaitset ei tekigi. Peab aga silmas pidama, et see järeldus on tehtud vaid sageduse pealt ega pole siin analüüsis eraldi uuritud).

Üle 18% long-COVID haigetest on varasema 2 aasta jooksul omanud raviarvet diagnoosidega, mis haiguseid seostatakse long-COVIDi tekkega või mida COVIDisse nakatumine võib võimendada: psüühika- ja käitumishäire diagnoosiga (RHK-10 F), vereringeelundite haigusega (I), hingamiselundite haigusega (J) või omanud patoloogilist kliinilist või laboratoorset leidu (RHK-10 diagnooside grupp R). Varasemas analüüsis oli see arv 21,8%. Võib arvata, et kuna ühiskonna teadlikkus long-COVIDi olemusest on ajas paranenud, siis tuntakse see haigus ära ka varem nimetatud haiguseid mitte-põdevatel inimestel. Seetõttu näeme nende long-COVID haigete osakaalu langust, kes varasemalt juba põdesid mõnda long COVIDiga seostatavat haigust. Paraku on ka võimalik, et long-COVID haarab üha enam varasemalt terveid inimesi. Seda, kas haigust diagnoositakse paremini või on haigus hakanud haarama varasemalt tervemaid inimesi, meie analüüs vastust anda ei saa.

1.2 Long-COVIDi algus ehk 3 kuud esmasest COVID nakkusest

Long-COVID algas keskmiselt 6 kuu (3 kuu kuni 2 aasta) möödudes esmasest COVID-nakkusest (NB! Definitsiooni kohaselt ei saanudki see alata enne 3 kuud). Ligi 3% long-COVIDi haigetest algas long-COVID haiguse faas haiglaravi vajadusega. Varasemas analüüsis algas long-COVID haiglaravi vajadusega 5%-l haigetest. Mõlema analüüsi põhjal võime öelda, et vähestel long-COVIDIsse haigestunutel algab haigus ägedalt ehk raskelt, samas enamustel algas haiguse pikk faas kergemini. Kuid võib arvata, et ajapikku on ka long-COVID haigus muutunud, vajades vähem haiglaravi. Sagedaseim hospitaliseerimise põhjus oli J06 (ülemiste hingamisteede hulgi ja täpsustamata paikmega ägedad nakkused), millele järgnesid B34 (täpsustamata paikme viirusnakkus) ja Z29 (muude profülaktikameetmete vajadus). Võrreldes eelmise analüüsiga, on esikolmik põhjusi jäänud samaks, ainult et teisel kohal oli Z29 ja kolmandal B34.

1.3 Long-COVID haiguse episood

Vastavalt WHO long-COVID definitsioonile kestab haiguse episood vähemalt 2 kuud peale kolmandat haiguse kuud. Me jälgisime sellisele kirjeldusele vastavaid haigeid viimase COVIDiga seotud arveni, kuid minimaalselt 2 kuud.

Long-COVID episood koosneb 3-31 (keskmiselt 3) raviarvest. Keskmiselt algas long-COVID episood 7 kuu (varasemalt 6 kuu) möödudes positiivsest testi tulemusest ja on tänaseks kestnud keskmiselt 5,4 kuud (24 päeva kuni 29 kuud) (varasemalt: keskmiselt 6,4 kuud, al 27 päevast kuni 22 kuud). Long-COVID perioodi vältel vajab haiglaravi ligi 4,9% haigetest. Varasemal analüüsis oli haiglaravi vajadus 7%. Võib arvata, et ajapikku on ka long-COVID haigus muutunud, alates hiljem ja vajades vähem haiglaravi.

Vaadates isikute ja visiitide (arvete) arvusid, on suurim koormus üldarstiabil ja see on ajaga kasvanud – 91,8% (varem 86%) patsientidest ja 71,4% (varem 62%) kõigist episoodide arvetest. Seejärel eriarstiabil – 22,1% (varem 26%) patsientidest ja 15,6% (varem 17%) arvetest. Hooldusabil – 5,5% (varem 8%) patsientidest ja 10,6% (varem 17%) arvetest). Taastusravil – 3,9% (varem 6%) patsientidest ja 2% (varem 4%) arvetest. Antud analüüs ei saa siin eristada, kas long-COVID on tõesti läinud kergemaks, vajades vähem eriarstiabi ja taastusravi, kuid koormates visiitide arvudega perearstisüsteemi, või on long-COVID-haigete eriarstiabi ja taastusravi vähem kättesaadav.

Kogu episoodi keskmine ravikulu 1 patsiendi kohta tuleb 483 eurot (varasemalt 588 eurot). Kõigi 8526 patsiendi long-COVIDi raviks on Tervisekaassa maksnud üle 4 miljoni euro. Kulude poolest on kallim ravietapp olnud hooldusravi (46,7% kogusummast, varasemas analüüsis 50% kogusummast), siis eriarstiabi (43,4%, varem 38%), taastusravi (5,9%, varem 9%); üldarstiabile kulus 4% (varem 2,9%) kõigist long-COVID kuludest. On märgata, et eriarstiabi on aja jooksul hakanud teenindama vähem long-COVID ravijuhte, kuid rahaline osakaal kogu long-COVIDI ravist on ajaga suurenenud, mis viitab vähemate kuid samas raskemate ravijuhtude esinemisele.

NB! Tegelikud ravikulud on selle võrra suuremad, et suur osa esmatasandi ravi kuludest kaetakse pearahast, mis ei ole teenuste alusel arvutatav raviarvelt ja mille tõttu pearaha kulud siin esitatud summas ei sisaldu.

Varasemas analüüsis saime jälgida long-COVID episoodide esimest poolt aastat. Poole aasta jooksul suurenesid ravikulud suhteliselt ühtlaselt. Võis eristada ambulatoorset ravi, kus esimesed 3 long-COVID kuud on pidev kulude kasv ja siis kulud praktiliselt ei kasva. Kulutused statsionaarsele ravile kasvavad iga long-COVIDI kuuga esimese aasta jooksul, kuid järsem kasv on näha 1.–2. haiguskuu vahel ja 9.–11. haiguskuu vahel. Peale 16. haiguskuud ravikulutused praktiliselt ei tõuse (st kulutuste kasv saavutab platoo).

2 Eesmärk

Long-COVID definitsioon: https://www.who.int/publications/i/item/WHO-2019-nCoV-Post_COVID-19_condition-Clinical_case_definition-2021.1

Post COVID-19 condition occurs in individuals with a history of probable or confirmed SARSCoV-2 infection, usually 3 months from the onset of COVID-19 with symptoms that last for at least 2 months and cannot be explained by an alternative diagnosis. Common symptoms include fatigue, shortness of breath, cognitive dysfunction but also others* and generally have an impact on everyday functioning. Symptoms may be new onset following initial recovery from an acute COVID-19 episode or persist from the initial illness. Symptoms may also fluctuate or relapse over time.

Miks:

  1. Kui palju kulub long-COVIDile ravi ressursse (eraldi esmatasandl ja eriarstiabis). Missugune valdkond saab suurima koormuse.
  2. Kes on need long-COVID patsiendid, kes tekitavad enam tervishoiusüsteemis koormust (vanus, kaasuvad haigused, vaktsineeritus).
  3. Mis tegevused jäävad haiglatel (ja esmatasandil?) long-COVIDi tõttu tegemata? (mis diagnoosidega inimeste mitu haigusjuhtu? Mis summas? Mis erialade juures?)

Positiivse testina käsitletakse käesolevas analüüsis nii laboratoorselt kinnitatud teste kui ka epikriisides sisalduvaid positiivseid diagnoose (nt kui patsiendil on kiirtest olnud positiivne ja ta on sellest teavitanud perearsti).

Long-COVID valim = esmase COVID-pos testi või diagnoosi tulemuse kuupäevast (180 päevaseid perioode arvestades võib inimesel ola mitu nakatumisepisoodi) alates, vähemalt 3 kuud peale testi tulemust, esineb COVID-diagnoosiga (U7-U10, B97.2) raviarve (amb või stats) - s.o indeksarve JA sellel isikul on COVID-diagnoosiga arveid avatud vähemalt 2 kuu jooksul indeksarvest.

Arved, mis kuuluvad long-COVIDi arvete hulka: Kõik eelnimetatud 2 kuu jooksul esitatud arved, lisaks arved põhidiagnoosidega (“fatigue, shortness of breath, cognitive dysfunction but also others”): F20-F29, F30-F39, F40-F49, F60-F69, I27, I40-I43, J40, J42, J96, J98, J99, R00, R06, R25-R27, R53, R55.

3 Definitsioonid

Testiepisood – 180-päevane periood, mille jooksul isikul tehtud positiivsed testid loetakse samasse perioodi kuuluvaks. Ühe isiku testiepisoodid omavahel ei kattu. Näide: positiivsed testid on 1.jaanuar, 1. märts, 1. juuni, 1. august, 1. oktoober. Seega kaks episoodi: 1. jaanuar kuni 30. juuni ning 1. august kuni 28. jaanuar.

Esmane positiivne COVID-test – positiivne test, mis alustab 180-päevast testiepisoodi.

Long-COVID indeksarve – COVID diagnoosiga (põhi või kaasuv U07-U10, B97.2, B34.2) ambulatoorne või statsionaarne raviarve, sh perearsti arve (teenuse tüübid 1, 2, 15, 16, 17, 18, 19, 20), mis on avatud vähemalt 90 päeva pärast esmast positiivset COVID-testi ning millele omakorda järgneb COVID diagnoosiga ambulatoorne või statsionaarne raviarve, sh perearsti arve, mille lõpu kuupäev on vähemalt 60 päeva pärast eelmainitud arvet. Näide: positiivne test oli 1. jaanuaril, COVID diagnoosiga raviarve avati 1. aprillil ning veel üks COVID diagnoosiga arve suleti 1. juulil. Seega 1. aprilli arve on indeksarve ning see ja 1. juuli arve on long-COVID arved. Raseduse ning skriinimisega seotud arved (põhidiagnoosid O, Z30-39, Z11-13) ei lähe arvesse, samuti ei lähe arvesse järgmistelt kontodelt makstud arved: COVID-19 vaktsineerimine, COVID-19 vaktsineerimine perearstid, COVID testid eriarst, laste hambahaiguste ennetus ja ravi, luuüdi transplantatsioon, organisiirdamised, soolevähi varajane avastamine, soolevähi varajane avastamine perearstid, sünnitused, viljatusravi.

Huvipakkuvad diagnoosid – F20-F29, F30-F39, F40-F49, F60-F69, I27, I40-I43, J40, J42, J96, J98, J99, R00, R06, R25-R27, R53, R55

Long-COVID arve – COVID diagnoosiga (põhi või kaasuvaga) või huvipakkuva põhidiagnoosiga ambulatoorne või statsionaarne raviarve, sh perearsti arve, mis on avatud pärast long-COVID indeksarvet (indeksarve avamise kuupäeva) või indeksarvega samal päeval. Raseduse ning skriinimisega seotud arved (põhidiagnoosid O, Z30-39, Z11-13) ei lähe arvesse, samuti ei lähe arvesse järgmistelt kontodelt makstud arved: COVID-19 vaktsineerimine, COVID-19 vaktsineerimine perearstid, COVID testid eriarst, laste hambahaiguste ennetus ja ravi, luuüdi transplantatsioon, organisiirdamised, soolevähi varajane avastamine, soolevähi varajane avastamine perearstid, sünnitused, viljatusravi.

Eelnevalt terve valimlong-COVID arvetega patsiendid, kellel aasta jooksul enne esmast positiivset COVID-testi ei ole olnud sama peatüki huvipakkuva diagnoosiga raviarveid. Näide: kui isikul on long-COVID arve põhidiagnoosiga F20 ning testile eelneva aasta jooksul on tal olnud F40 arve, siis tema ei kuulu eelnevalt tervesse valimisse. Kui tal aga eelnevaid F20-F49 ja F60-69 arveid ei ole (ja long-COVID arvete hulgas I, J, R huvipakkuvaid diagnoose pole), siis ta kuulub eelnevalt tervesse valimisse.

Eelnevalt haige valim – patsient, kellel on huvipakkuva diagnoosiga long-COVID arve ning testile eelneva aasta jooksul esineb samast RHK peatükist huvipakkuvaid diagnoose, loetakse selle RHK peatüki suhtes eelnevalt haigeks patsiendiks. Näide: kui isikul on R53 huvipakkuva diagnoosiga long-COVID arve ning testile eelneva aasta jooksul tal R00, R06, R25-27, R53, R55 arveid ei esine, siis ei ole ta eelnevalt haige patsient nende R diagnooside suhtes.

Vaktsineeritud patsientlong-COVIDiga isik loetakse olevat vaktsineeritud, kui tema esimene vaktsineerimiskuur on lõpetatud vähemalt 14 päeva enne esmast positiivset COVID-testi.

4 Meetodid

Valimisse kaasati COVID-arved, mis avati hiljemalt 20.09.2022. Seega mingil isikul long-COVIDit defineeriv teine arve sai tekkida hiljemalt 20.09.2022 ning esimene (indeksarve) 20.07.2021 ja sellele eelnev positiivne test/diagnoos epikriisis hiljemalt 20.04.2022.

5 Tulemused

Definitsioonile vastavaid patsiente oli 8526, sh 3055 meest ja 5471 naist. Keskmine vanus (long-COVIDit defineeriva) positiivse testi saamisel oli 41 (mediaan 39, min 0, max 99); tänaseks on surnud 143.

Valimisse kuuluvate isikute positiivsed testid olid ajavahemikust 2020-02-26 kuni 2022-03-17. Samal perioodil tuvastati SARS-CoV-2 viirus Eestis 551013 isikul. Seega moodustavad long-COVID patsiendid 1.5% sellel perioodil positiivse testi saanud inimestest. Neist 551013 nakatunust vajas ühe kuu jooksul pärast positiivset testi COVID diagnoosiga statsionaarset haiglaravi 15695. Seega long-COVIDiga patsientide arv on 1.8 korda väiksem kui (võimaliku) ägeda COVIDi tõttu hospitaliseeritute arv. Märkus: testijärgsel stats ravi (sh stats õendus ja taastus) arvel pidi olema põhi- või kaasuv diagnoos COVID; kui oli kaasuv, võis põhidiagnoos olla mis tahes (v-a rasedus ja skriinimine). Pärast testi kuu aja jooksul haiglaravi vajanud 15695 patsiendist tekkis 889 isikul (5.7%) long-COVID. Ülejäänud 94.3% long-COVIDi patsientidest ei vajanud eelnevalt ägeda COVIDi tõttu haiglaravi.

Lastest ja noortest (sündinud 2004 või hiljem) sai eelmainitud ajavahemikus positiivse diagnoosi 119653; neist 796 (0.7%) vajas ühe kuu jooksul statsionaarset haiglaravi. Long-COVIDi definitsioonile vastavaid lapsi-noori oli 1114, s.o 0.9% positiivselt testitutest. Pärast testi kuu jooksul haiglaravi vajanud lastest (796) said long-COVIDi 12 (1.5%), haiglaravi mittevajanud lastest (118857) sai selle aga 1102 (0.9%).

Täiskavasnutest (sündinud 2003 või varem) sai eelmainitud ajavahemikus positiivse diagnoosi 428733; neist 14899 (3.5%) vajas ühe kuu jooksul statsionaarset haiglaravi. Long-COVIDi definitsioonile vastavaid täiskasvanuid oli 7412, s.o 1.7% positiivselt testitutest. Pärast testi kuu jooksul haiglaravi vajanud täiskasvanutest (14899) said long-COVIDi 877 (5.9%), haiglaravi mittevajanud täiskasvanutest (413834) sai selle aga 6535 (1.6%).

Alloleval joonisel on esitatud juhtumite sagedus ajaliselt.

Enne esmast positiivset testi oli 583 inimest vaktsineeritud (6.8%), ülejäänud olid vaktsineerimata (7413 inimest) või pooliku vaktsineerimiskuuriga (488 inimest).*Märkus: vaktsineerimine avanes tavarahvastikule 2021 mais, seega valdavalt said inimesed teise süsti mitte enne juunit-juulit.

Positiivsele testile eelneva aasta jooksul oli 1569 (18.4%) long-COVID patsientidest haigustega, mida COVIDisse nakatumine võib võimendada: psüühika- ja käitumishäire diagnoosiga (RHK-10 F), vereringeelundite haigusega (I), hingamiselundite haigusega (J) või omanud patoloogilist kliinilist või laboratoorset leidu (RHK-10 diagnooside grupp R) (vt ka definitsioonide peatükist eelnevalt terve valim ja eelnevalt haige valim).

Sagedasim põhidiagnoos indeksarvel oli J06 (2017 patsienti), sageduselt teine oli B34 (1139) ning kolmas Z29 (1025). Haigestumisele eelneva 2 a jooksul oli huvipakkuvate diagnoosidega (eelpool loetletud F, I, J või R põhidiagnoosiga) raviarveid 1569 patsiendil.

Indeksarvetest oli 265 statsionaarse ravi arved, s.o 3.1% long-COVID juhtumitest algab statsionaarse raviga. Kõigist long-COVID patsientidest oli statsionaarseid long-COVID arveid 5.0 protsendil. Seega valdavalt on long-COVID ambulatoorset ravi vajav seisund.

Long-COVIDi arveid on valimisse kuuluvatel patsientidel tänaseks keskmiselt 3.0 (mediaan 2, min 2, max 31). Indeksarve avati keskmiselt 218 päeva pärast positiivset testi (mediaan 199.5, min 90, max 743). Keskmiselt oli indeksarve avamise ning kõige viimase arve sulgemise vahel 197 päeva (mediaan 171, min 24, max 791). Kokku on long-COVID arvetele kulunud 4121387 eurot (sh üldarstiabi kontolt 712… on makstud 160939 eurot). Keskmiselt kulus long-COVIDi arvetele 483 eurot isiku kohta ( mediaan 6.23, min 0, max 74965). Kuna mõnel isikul on long-COVIDi algusest möödunud palju kuid, mõnel aga paar kuud, siis neil, kellel on vähem aega möödunud, võib veel kulusid lisanduda, mistõttu eelmainitud keskmine kulu on pigem alahinnang.

Kontode kaupa oli

  • üldarstiabi long-COVID arveid 18551 (71.4% kõigist arvetest) kogusummas 160939 eurot 3.9% kõigist kuludest) (7823 isikut (91.8% valimist), isikul keskmiselt 2.4 arvet 20.6 euro eest);
  • eriarstiabi arveid oli 4060 (15.6%) kogusummas 1788208 eurot (43.4%) (1881 isikut (22.1% valimist), isikul keskmiselt 2.2 arvet 950.7 euro eest), ;
  • taastusravi arveid oli 519 (2.0%) kogusummas 244926 eurot (5.9%) (332 isikut (3.9% valimist), isikul keskmiselt 1.6 arvet 737.7 euro eest);
  • hooldusabi arveid oli 2762 (10.6%) kogusummas 1923524 eurot (46.7%) (469 isikut (5.5% valimist), isikul keskmiselt 5.9 arvet 4101.3 euro eest);
  • mittekindlustatute arveid oli 82 (0.3%) kogusummas 3741 eurot (0.1%) (63 isikut (0.7% valimist), isikul keskmiselt 1.3 arvet 59.4 euro eest);

Long-COVID patsiendid on vajanud järgmiste eriarstiabi erialade (kontode järgi) teenuseid: pulmonoloogia (556 patsienti, 212965 eurot), psühhiaatria (353 patsienti, 144857 eurot), sisehaigused (310 patsienti, 381262 eurot), kardioloogia (197 patsienti, 100204 eurot), günekoloogia (182 patsienti, 30314 eurot); muude erialade teenuseid vajas 559 patsienti (918605 eurot).

Long-COVIDi arvete hulgas on kõige sagedasem J06 põhidiagnoos (5841 arvet), sageduselt teine on B34 (2823) ning kolmas J98 (1988).

Allolevas sorteeritavas tabelis on long-COVIDi arvete (nii indeksarvete kui ka järgnevate arvete) põhidiagnooside suhtelised sagedused.

Järgnevalt on arvutatud keskmine kulu iga jälgimiskuu kohta. Arvutusse on kaasatud kõik isikud, sh need, kellel antud kuul oli kulu 0 eurot. Arvesse on võetud ainult nende isikute kulud, kellel indekskuupäevast on piisavalt kaua möödunud – näiteks kui isikul oli indeksarve 2 kuud tagasi, siis teda ei kaasata arvutustesse, mis puudutavad kolmandat, neljandat jne kuud. Sel moel saadud prognoos ei ole alahinnang.

Teenuste kasutamine long-COVID arvetel on esitatud allolevas tabelis (tabelis olevad summad on saadud TTL hinna, koguse ja koefitsientide 1–3 korrutisena):