Arstiabi välismaalasele Eestis

Vajaminev tervishoiuteenus Eestis

Euroopa Liidu riikides kehtib põhimõte, et ühes liikmesriigis ravikindlustatud inimesed saavad vajaduse korral arstiabi ka siis, kui nad viibivad ajutiselt teises liikmesriigis (või Norras, Islandil, Šveitsis ja Liechtensteinis). Seejuures saavad nad arstiabi samadel tingimustel, mis kehtivad selle riigi ravikindlustatud inimestele. See tähendab, et kui näiteks Saksamaal või Soomes ravikindlustatud inimene viibib Eestis turismireisil või lähetuses ja haigestub ootamatult, ravitakse teda samadel tingimustel nagu Eestis ravikindlustatud inimesi. Küll aga ei käi vajamineva arstiabi saamise sätte alla teise liikmesriiki minek sel eesmärgil, et end seal ravida – plaanilise ravi saamise kohta saab lugeda allpool.  

Teises liikmesriigis ootamatu haigestumise korral arstiabi saamiseks peab raviasutuses esitama Euroopa ravikindlustuskaardi või selle asendussertifikaadi ning isikut tõendava dokumendi.

Vältimatut abi osutab haiglaväliselt kiirabi (tasuta) ja eriarstiabis erakorralised meditsiini osakonnad (visiiditasu kuni viis eurot). Samuti osutab perearst vältimatut abi neile inimestele, kes elavad tema teeninduspiirkonnas või viibivad seal ajutiselt, kuid kes ei kuulu perearsti nimistusse.

Täpsem informatsioon: Teises EL-i liikmesriigis kindlustatud inimestele tervishoiuteenuste osutamine.

Plaaniline tervishoiuteenus Eestis

Teises Euroopa Liidu liikmesriigis ning Norras, Islandil ja Liechtensteinis ravikindlustatud inimesed võivad tulla Eestisse plaanilisele ravile. Selleks on kaks võimalust: kas Euroopa Liidu direktiivi 2011/24/EL alusel või Euroopa Parlamendi ja Nõukogu määruse 883/2004/EÜ alusel.

Eestisse plaanilist ravi saama tulnud inimesel peab olema kaasas eelluba ehk vorm E112 või porditav dokument S2. Kui sellist eelluba kaasas ei ole, siis peab teenuseosutaja esitama arve inimesele, mitte Eesti Haigekassale. Plaanilisele ravile Eestisse võib tulla ka mõnest muust riigist, kuid sellisel juhul tasub inimene oma ravi eest ise.

Vormid E106 ega E121 (S1) ei ole aluseks arstiabi osutamisel. Need vormid peavad olema eelnevalt Eesti Haigekassas registreeritud ning sellisel juhul on inimene kantud ravikindlustuse andmekogusse. 

Plaanilise ravi saamise võimalused Eestis

Direktiivi 2011/24/EL alusel

Direktiivi 2011/24/EL (patsiendiõiguste kohaldamise kohta piiriüleses tervishoius) kolm põhilist eesmärki on: täpsustada patsientide õigust saada tervishoiuteenuseid teises EL-i liikmesriigis, tagada piiriüleste tervishoiuteenuste turvalisus ja kvaliteet ning soodustada piiriülest koostööd tervishoiu vallas. Et tagada välismaal ohutud ja kvaliteetsed tervishoiuteenused, on direktiiviga 2011/24/EL ette nähtud minimaalsed patsiendiõigused, mille eesmärk on tugevdada liikuvate patsientide õiguslikku seisundit ning tagada läbipaistvad kaebuste esitamise ja õiguskaitsemenetlused, juhul kui midagi läheb valest. Direktiivi 2011/24/EL alusel on kindlustatud inimesel õigus välismaal tekkinud ravikulude katmisele, justkui inimene oleks saanud ravi oma päritoluriigis. Hüvitamise korra kehtestab iga liikmesriik ise oma kindlustatud inimesele. Täpsemat infot saate oma riiklikust kontaktpunktist.

Määruse 883/2004/EÜ alusel

Sotsiaalkindlustusalaste määruste (EÜ) nr 883/2004 alusel ravi eelloa saanud kindlustatud inimesel on õigus välismaal tekkinud ravikulude katmisele, justkui kindlustatud inimene oleks kindlustatud vastava riigi sotsiaalkindlustussüsteemis.

Kindlustatud inimene, kes on saanud loa minna teise EL-i liikmesriiki oma seisundile sobiva ravi saamiseks, peab esitama porditava dokumendi S2 või vormi E112. Selle esitamisel koheldakse inimest kui vastava liikmesriigi kindlustatut – see tähendab, et Eestis osutatud tervishoiuteenuste eest tuleb inimesel endal tasuda teatud kulud (visiiditasu), kuid raviteenuste arve saadetakse haigekassa poolt otse eelloa väljastanud riigile. Vastav luba väljastatakse kindlustajariigi poolt juhul, kui ravi kuulub inimese kindlusrajariigis vastava riigi haigekassa poolt hüvitatavate teenuste hulka, kuid seda ei ole võimalik osutada meditsiiniliselt õigustatud tähtaja jooksul, võttes arvesse inimese tervislikku seisundit ja haiguse võimalikku kulgu.