Perearst nagu superkangelane filmist

„Perearst ei tea kunagi, millise tervisemurega inimene järgmiseks uksest sisse astub. Tuleb ravida nii vastsündinu pisarakanali ummistust kui ka jälile jõuda vanema inimese pideva pearingluse põhjustele – perearstid on nagu superkangelased, kes oskavad, teavad ja teevad kõike,“ kirjeldas perearst-resident Anu Parvelo perearstide tööpõldu.

Parvelo lisas, et arst ei saa lähtuda ainult ravijuhendist, vaid peab aru saama ka patsiendi mõttemaailmast, sest igaühel on oma eelistused: üks on tabletiusku, teist aga tuleb veenda, et tohtri väljakirjutatud ravimeid tuleb tõepoolest regulaarselt võtta. „Inimeste aitamine nõuab perearstilt nii meditsiiniteadmisi kui ka detektiivioskuseid,“ nentis Parvelo.

Eesti perearstindus kriisi äärel

Samas pole superkangelaseks saada soovijate ehk Tartu Ülikoolis peremeditsiini residentuuri astujate arv Eesti vajadusi arvestades kaugeltki piisav. Näiteks 2022. aasta sügisel laekus 40 õppekohale 33 avaldust, vastu võeti 29 õppurit. „Oleme kriisi äärel,“ nentis Anu Parvelo, kes on MTÜ Eesti Noored Perearstid ja Eesti Perearstide Seltsi juhatuse liige, perearstide järelkasvu kommenteerides.

Tema ise otsustas 2020. aastal peremeditsiini residentuuri astuda mitmel põhjusel. „Mind köidab, et perearst on kogukonna liige, kes tegeleb patsientidega pikaajaliselt. Samuti on töö väga mitmekülgne. Peremeditsiini tugevus on seegi, et saab maal töötada – sarnaseid meditsiinierialasid on vähe,“ viitas Parvelo.

Kogukonnatunne ja maal töötamise võimalus olid argumendid ka Põlvas töötavale perearstile Triin Jaanimäele. „Peremeditsiin on töö kindlate patsientidega, nende perede ja kogukonnaga. See on minu jaoks hästi nauditav,“ kinnitas Triin Jaanimägi, kes astus 2017. aastal peremeditsiini residentuuri sooviga saada edaspidi oma nimistuga perearstiks. 2022. aasta 1. jaanuaril alustaski Põlva Tervisekeskuses tööd Perearst Triin Jaanimägi OÜ.

Inkubatsioon aitab uuel tohtril sisse elada

Oma tulevaste patsientidega sai dr Jaanimägi tuttavaks juba varem inkubatsiooniprogrammi kaudu. See tavaliselt aastajagu kestev ja Tervisekassa rahastatav programm võimaldab väljaspool Tallinna ja Tartut pensionile jääval perearstil anda nimistu järgmisele perearstile sujuvalt üle, nii et esialgu töötatakse mõnda aega koos.

Triin Jaanimägi jõudis 2021. aastal inkubatsiooniprogrammi juhuslikult. Põlva perearst Mare Torn kaalus pensionile jäämist ja kuulis residentuuri lõpetavast ja Ahjal asendusarstina töötavast Triin Jaanimäest, kellele tegi ettepaneku osaleda inkubatsiooniprogrammis ja järk-järgult nimistu üle võtta. Kuna noor tohter kavatses samasse piirkonda jääda – Ahjat ja Põlvat lahutab paarkümmend kilomeetrit –, võttis ta doktor Torni ettepaneku vastu. „Leppisime mitu kuud enne inkubatsiooni algust töökorralduse kokku. Esimesed pool aastat tegin laste vastuvõtte ja Mare Torn tegeles krooniliste haigustega patsientidega. Edaspidi töötasin täiskoormusega ja sain doktor Torniga „kroonikute“ raviskeemid läbi arutada, samuti andis ta patsientide kohta taustainfot. Näiteks pole mul mõtet suunata valudes inimest füsioteraapia kabinetti, kui ta elab asulast kilomeetrite kaugusel ja ainus liikumisvahend on jalgratas,“ tõi dr Jaanimägi välja inkubatsiooniprogrammi suure plussi – kogemustega arsti igakülgse toetuse.

Teiseks plussiks peab dr Jaanimägi suurt paindlikkust. „Sain järk-järgult lõpetada töö Ahjas, samal ajal leppisime doktor Torniga kokku just sellise töökorralduse, nagu meile sobis. Inkubatsioon oli minu jaoks sujuv õppimise ja sisseelamise aeg – tutvusin meie nimistuga töötavate pereõdedega, kes olid mulle kui alustavale arstile väga suureks toeks. Tundsin juba esimesest päevast soovi olla osa sellest meeskonnast. Sain tuttavaks ka teiste Põlvas töötavate perearstidega, samuti Põlva Haigla arstidega, tutvusin lepingute ja muu paberitööga,“ kirjeldas Triin Jaanimägi oma kogemust.

Kuidas täita maa perearstidega? 

Inkubatsioon, mille ajal Tervisekassa rahastab nii juhendava kogenud arsti kui ka juhendatava arsti tööd, on üks meede, mis peaks soodustama perearstide tööleasumist maapiirkondadesse. Teine meede on alates 2022. aasta suvest 45 000 euroni tõstetud lähtetoetus, mida saab Sotsiaalministeeriumilt taotleda väljapoole Tallinna, Tartut ja neid ümbritsevaid valdasid tööle asuv perearst, kel on residentuuri lõpetamisest möödas vähem kui viis aastat. Kui see on vajalik piirkonnas arstiabi tagamiseks, saab toetust ka hiljem kui viie aasta jooksul eriala lõpetamisest. 2023. aastal on lähtetoetust taotlenud kuus perearsti ning piirkondadest on esindatud Hiiumaa, Kohtla-Järve, Pärnu, Rakvere ja Paide.

Loomulikult pole ei inkubatsiooniprogramm ega lähtetoetus võluvits perearstide maale meelitamiseks, tarvis on ka head töö- ja elukeskkonda. On ju perearstilgi reeglina pere ja lapsed ning seega vaja töökohta nii elukaaslasele/abikaasale kui ka kodulähedast lasteaia- ja koolikohta.

Triin Jaanimägi leiab, et kohalikel omavalitsustel võiks olla suurem roll perearstide maale tööle asumise toetamisel. „Näiteks kui piirkonnas elav noor läheb Tartusse arstiks õppima, võiks omavalitsus teda eluasemekulude tasumisel toetada. Samuti võiks kokku leppida, et see noor teeb residentuuri kohaliku perearsti juures,“ pakkus dr Jaanimägi ideid, rõhutades, et perearst pole lihtsalt arst, vaid osa kogukonnast. 

Anu Parvelo, kes on arstiõpingute ajal töötanud abiarstina nii Tartus, Saaremaal kui ka Paikusel ja kel praegu kestab kolmas residentuuriaasta pealinnas, nendib, et maale tööle asumast võivad takistada näiteks pere- ja sõprussidemed, mis kaugele kolides kipuvad kannatama. Samuti on lihtsam alustada perearstina töötamist mõne toimiva nimistu või tervisekeskuse juures, need aga asuvad sageli suuremates linnades-asulates. „Residendid pelgavad, et ei saa ettevõtjana hakkama. Noor perearst on kuus aastat ülikoolis arstiteadust õppinud ja neli aastat residentuuris praktiseerinud, aga ettevalmistus ettevõtjana tegutsemiseks ei ole sama põhjalik. Ühtlasi peab olema kursis Tervisekassa lepingumuudatustega ja aru saama, kuidas need sinu rahastust mõjutavad,“ nentis Anu Parvelo.

Ta lisas, et kedagi ei saa sundida perearstina tööle asuma, aga saab motiveerida ja suunata. „Arstitudengitele tuleb võimalikult varakult tutvustada tööd peremeditsiinis. Teisel kursusel käiakse küll perearsti juures vaatluspraktikal, aga tuleks analüüsida, kas see täidab kõige paremini eriala tutvustamise eesmärki,“ mõtiskles Parvelo. Samuti leidis ta, et peremeditsiini residentuuri rahastamist peaks võrreldes teiste meditsiinierialade residentuuridega suurendama. „See annab signaali, et peame peremeditsiini oluliseks. Jah, ka teised erialad on tähtsad, aga piltlikult öeldes: kui kirurg soovib vastu võtta oma eriala spetsiifilisi patsiente, siis on vaja perearsti, kes neid tema juurde suunab,“ ütles Parvelo.

Keerulisevõitu paberimajandus

Perearstiabi osutamine ja nimistuga töö alustamine tähendab vastutuse võtmist nimistus olevate inimeste eest. Seetõttu kaasneb nii teiselt perearstilt nimistu ülevõtmisega kui ka uue, nn nullnimistu loomisega üksjagu paberimajandust, sh osalemine perearstikonkursil. Triin Jaanimägi sõnas, et talle oli mõnevõrra ootamatu, et peab doktor Torni nimistu ülevõtmiseks osalema konkursil, mis kuulutati välja 2021. aasta I kvartalis, tema aga oli inkubatsiooniprogrammis alles sama aasta alguses alustanud. „Samas on sel ka plussid – mul jäi piisavalt aega, et kõik läbi mõelda, pereõdedega kokkuleppeid sõlmida jne,“ meenutas Jaanimägi.

Tervisekassa partnersuhtluse osakonna peaspetsialist Maarika Liivamäe selgitas, et perearstikonkurss korraldatakse tavaliselt mõned kuud enne nimistu vabanemist, et anda aega nimistu ülevõtmise sujuvaks korraldamiseks. „Toon esile inkubatsiooniprogrammi kasulikkuse sellest vaatepunktist, et nimistu üleandmine ja ülevõtmine oleks ka administratiivselt sujuv,“ rõhutas Liivamäe.

Perearst-resident Anu Parvelo leidis, et alustavale perearstile on kindlasti abiks perearsti ja -õe käsiraamat nimistuga töö alustamiseks, aga ikkagi tuleb üsna palju omal käel uurida ja õppida. „Perearstikonkursil osalemine nõuab väga palju ettevalmistust, sh kokkuleppeid personaliga, samas pole teada, kas sa üldse konkursi võidad. Kui võidad, tuleb sõlmida üksjagu lepinguid, näiteks Tervisekassa, labori, jäätmekäitleja, TEHIK-uga jne, ning seegi on üksjagu segadusttekitav. Kokkuvõttes pole seda süsteemi perearsti vaatevinklist läbi mõeldud,“ nentis Parvelo.

Maarika Liivamäe selgitas perearstiabikonkursi käiku tutvustades, et vestlusvoorus küsib konkursikomisjon eri suunitlusega küsimusi. „Esimesed üheksa küsimust puudutavad soovituslikke nõudeid ja nende küsimustega tahame teada, kas potentsiaalne kandidaat on mõelnud konkreetsematele sammudele nimistuga tööga alustamiseks. Kui kandidaat jätkab nimistu ülevõtmisel nimistu teenindamist samades ruumides ja sama meeskonnaga, on kõik väga hästi. Kui ei, siis on need küsimused vajalikud, et kandidaat saaks rahulikult mõelda, kas ja millist tegevust nimistuga töö alustamiseks oleks veel vaja korraldada,“ kirjeldas Liivamäe.

Olgu kitsaskohtadega kuidas on, tõi Anu Parvelo lõpetuseks välja peremeditsiinis töötamise positiivsed küljed. „Tunnen väga sageli, et mul on nii äge töö! Saan olla inimestele kasulik. Ja kui mõni patsient kiidab, on terveks päevaks tuju hea ja tore ka järgmisel hommikul tööle tulla. Töökaaslased on samuti hindamatud, sest perearsti tööd pole võimalik üksi teha. Me aitame koos inimesi!“